Kindlasti üks suurimaid rõõme Luana adopteerimise juures oli see, et meie kääbustaks Lohe sai esimesest õhtust alates temaga nii hästi läbi ja nad hakkasid koos kohe mürama.
Grete Teng
Hispaania jahikoerad, kelle koht on diivanil, mitte prügimäel
Lõuna-Hispaanias on siiani tavaline näha üksinda mööda teeservi jooksvaid koeri, kellest osa on teel koju, teised aga hoiavad inimesest kaugele eemale, piiluvad eemalt või jooksevad paaniliselt eest ära. Need on koerad, kes on muutunud ülearuseks ning lihtsalt nö ära visatud: nad tõstetakse autosse, viiakse piisavalt kaugele ja jäetakse maha. Koer jääbki hülgamispaika oma inimest tagasi ootama.
Hülgamine tundub mõnel juhul isegi leebe variandina, sest jahikoerteks võetavaid koeri ei raatsita tihti aasta ringi pidada, vaid nad tapetakse pärast jahihooaja lõppu, sageli eriti julmal moel. Lisaks pidavat koera surnuks piinamine Hispaania traditsioonide kohaselt jahiõnne tooma.
Hispaanias on mitmed abiorganisatsioonid keskendunud selliste jahikoerte päästmisele ning läbi Soomes asuva päästeorganisatsiooni leiavad õnnetu saatusega galgod ja podencod Eestis endale uue ja turvalise kodu.
Grete, Luana ja Lohe: üks video, millest muutus kõik
Grete Teng kuulis galgodest esimest korda 2023. aasta detsembris, kui sattus vanemate juures telekat vaadates nägema ETV-st saatelõiku, kus Eva Püssa rääkis galgode kurvast saatusest ja tutvustas organisatsiooni Galgolekodu. Mõni aeg hiljem hakkas Grete elukaaslasega mõtlema, et nende kääbustaks Lohe vajaks neljajalgset sõpra.
„Täiesti juhuslikult õigel hetkel viskas veebruari lõpus mu Facebooki seinale ette video Luanast Galgolekodu lehelt, mis jäi mind kohe kummitama, sest ma ei osanud seda nähtust kirjeldada. Pikkade peenikeste, aga väga lihastes koibadega kihutas mööda lumist aeda ringi lumivalge kõhnake koer, kellel olid peal triibulised laigud ning hambus kaagutav kummist kana mänguasi… See oli nii koomiline, et vaid selle ühe video põhjal sain aru, et see ongi see lustakas naljakas pikkade koibadega tegelane, keda me ju otsime,” meenutab Grete.
Samal päeval helistas Grete Evale ning uuris koera kohta lisainfot. Paar päeva pärast kõnet ajas Grete autole hääled sisse ning tõi Luana koju. Tema pere jaoks oli Luana leidmine ja galgodest teadasaamine õnnelik juhuste kokkusattumus.
Luana tuli Eestisse pigem näljas hoitud galgona, ta oli kondine ja otsis pidevalt süüa. Paar-kolm kuud toortoidul ja hea hool on teinud oma töö: tänaseks on ta heas vormis ning tervis tugev.
"Lohe sai Luana tulekust täiesti uue energia, mis on püsinud tänini. Kui Lohe teiste koertega eriti mängida ei viitsi, siis Luana üle on tal alati nii hea meel ja ta läheb ise temaga pidevalt kontakti otsima,” räägib Grete.
Luana on oma inimesele toonud ka täiesti uue kogukonna. Eestis on tekkinud galgoomanike Facebooki grupp, kus jagatakse igapäevaseid rõõme ja muresid ning korraldatakse kokkusaamisi, et koerad saaksid koos joosta. Luana käib ka Gretega kontoris kaasas ja tõmbab oma uhke välimusega pilke. Nii on Grete kolleegide sekka tekkinud juba mitu uut galgo¬pere.
Loomulikult ei ole kõik ainult roosiline. Luana väga tugev jahiinstinkt tähendab, et kassi, jänest, oravat või rebast nähes teeb ta sõjakisa ning tahaks neile järele joosta. Aga kõigega harjub ja saab hakkama - olen alati valvel jalutades, mul on igaks juhuks kaks jalutusrihma ta trakside küljes ning tal on alati kaelas GPS seade. Kodukandis võib ta teiste koerte suhtes olla pisut reaktiivne, ilmselt varasema halva kogemuse tõttu, ning eelistab teisi juba kaugelt hoiatada. Aga need on pigem asjad, millega kohaneda, mitte põhjused loobumiseks.
Grete rõhutab, et iga galgo on isemoodi: mõni on diivanikaunistus, keda piisab paar korda päevas jalutama viia, teised, nagu Luana, kes tuli oma uude koju umbes ühe aasta ja kolme kuu vanusena, vajavad mitu korda nädalas piiratud platsil vabalt jooksmist ja mitut jalutuskäiku päevas. Nagu iga koeraga, tuleb olla valmis rahalisteks väljaminekuteks. Kuigi galgodel on üldiselt tugev tervis, siis nende hambad võivad olla kehvas seisus või võivad välja lüüa mõningad tervisevead eelnevate kehvade elutingimuste tõttu (peamiselt liigestes).
Ning üks oht on veel: „Kui oled juba ühe võtnud, siis tihti ei jää see viimaseks galgoks,“ hoiatab Grete huumoriga.
Kristi pere: rüblik Marina ja hirmudest võitu saav Lola
Ka Kristi Kranberg-Kulbase jaoks algas kõik ETV vaatamisest. 2023. aasta novembris jooksis uudiste lõpus lõik Galgolekodust, kus Katrin Talmar rääkis lühidalt galgode saatusest. Kristi pere elas juba ammu põhimõtte järgi, et nad pakuvad kodu vaid päästetud või kodust ilma jäänud loomadele, ning nad otsustasid oma taksikoer Musule, kelle sõber läks paar kuud tagasi vikerkaare taha, võtta uue sõbra, et ta ei oleks üksildane.
„Varjupaigast võetud kassiga nad küll seltsisid ja veidi mängisid ka, aga abikaasa arvas, et nüüd on õige aeg Musule sõber koju tuua. Läksimegi juba paar päeva pärast saatelõiku Katriniga kohtuma ja galgo-podenco segu Marina saabus meile detsembrikuus,“ räägib Kristi.
Paberite järgi oli Marina juba aasta ja kolmekuune, kuid siiski sisuliselt alles „titt“, kelle hambad alles lõikusid ja sügelesid. See aga tähendas, et kõik, mis kodus vedelemas juhtus olema, oli potentsiaalne närimismaterjal. Eriti maitsesid plastik ja nahk. Õnneks leidis pere hea koertekasvatuse raamatu ja järjepideva õpetamisega kasvas rüblikust tubli kaaslane.
Mai lõpus 2024. aastal saabus Kristi pere juurde hoiukoju 2,5-aastane galgo Lola. Oma elus oli ta näinud vist paljut, sest kartis kõike ja kõiki. Tal tekkis paanika isegi teleka käimapaneku peale, tolmuimejast, harjavarrest jms rääkimata. Eriti hullult kartis ta mehi. Seetõttu polnud Kristil südant teda kuhugi saata, kuigi talle leiti potentsiaalne kodu Soomes. Aasta jooksul kadusid paljud hirmud, kuigi osade teemadega, nagu rullsuusatajad, kepikõndijad või ülikiired ratturid, tuleb veel tegeleda.
„Kui hirmud välja arvata, on meile Lolast ainult üks suur rõõm. Ta on elegantne, majesteetlik ja viisakas koer, kes toas käitub pigem kassina ja magab enamus ajast diivanil,“ jutustab Kristi.
Kirsti rõhutab, et galgodele tuleb võimaldada iga päev kiiret jooksu aiaga piiratud alal või vähemalt pikki jalutuskäike. 10 kilomeetrit kiirkõndi või jooksu väsitab nad mõnusalt ning siis magatakse ülejäänud päev. Lola aitab ka Marinat kasvatada ja Marinast on tänaseks samuti väga tubli ja hea koer saanud. Samas on ta ülitugeva jahiinstinktiga ning temaga jalutamised on alati väga põnevad – iial ei tea, kus suunas ta söösta soovib, seega on koerad Kristil jalutuskäikudel rihmadega vöö küljes kinni, et neid paremini lahtiste kätega ohjata.
Kristi paneb tulevasele omanikule südamele, et valik tuleks teha ausalt ja vastavalt enda võimetele. Näiteks Marina tegi alguses kõik hädad tuppa ja vajas järjekindlat õpet, et õue küsida; tänaseks on temast saanud puhas ja viisakas koer, kuid nahast ja plastikust esemed ei tohi endiselt niisama vedeleda. Lola vajas saabudes vaikset kodu ja stabiilset rutiini.
Ta rõhutab ka seda, et galgo on karjakoer. On küll neid, kes saavad ka üksinda hakkama, aga parim on, kui kodus on mõni sõber, kellega koos on julgem üksi koju jääda. Ning neile, kes otsivad rahulikumat koera, on abiks teadmine, et galgo muutub tõeliselt rahulikuks umbes 4–5 aasta vanuselt.
Liina ja Rachel: palju rõõmu, soojust ja armastust
Liina Pärlin jõudis galgode ja podencodeni lugedes Krista Lensini lugu tema koerast Ashist ning mõni nädal hiljem ilmus tema Facebooki feed’i Galgolekodu postitus imearmsa podencotüdruku Celine’iga. Oli pühapäeva hilisõhtu ja Liina mõtles: „Nii armas kutsu… aga me ju ei võta endale koera.“ Hommikul ja kogu tööpäeva jooksul olid ta mõtted endiselt selle koera juures.
Celine’i ta lõpuks ei saanud, sest teda ootas ees operatsioon, kuid 2024. aasta oktoobris saabus Liina ja ta tütre koju kuuekuune podencotüdruk Rachel. Suured kikkis kõrvad, konjakipruunid silmad, punakaspruun kasukas, tedretäpiline nina ja valged „sokid“ – ning sale, graatsiline olek, mis võlus hetkega.
Liina tunnistab, et koera võtmine ei olnud pikalt ette planeeritud otsus, kuid tagantjärele on tal pigem kahju, et ta varem koera ei võtnud, sest Rachel on toonud ta ellu nii palju rõõmu, soojust ja armastust. Rachel tervitab peret koju jõudes kirjeldamatu rõõmuga. Isegi raske päeva järel on sellise siira vastuvõtu peale võimatu mossis püsida.
Tundub, et koer liitis ka mind ja mu tütart veelgi rohkem kokku. Samamoodi on nüüd igapäevane kohustus käia õues – tänu sellele saavad kõik sammud täis ning enesetunne on suurepärane.
Liina Pärlin
"Liikumine, värske õhk ja koeraga suhtlemine jalutamisel annab palju positiivset energiat,” räägib Liina. Nädalavahetuse hommikused pikad jalutused mere ääres, metsas või pargis on nüüd saanud ta lemmikhetkedeks.
Podencod armastavad oma pereliikmeid ja soovivad olla nende läheduses: kui sa istud, tahavad nad olla sinu kõrval, panna pea sulle sülle või käpa jala peale – mingi kontakt peab olema. Nad ei haugu palju, on sõbralikud ja kodus pigem rahulikud. Õues aga muutuvad nad väga aktiivseks – tõelised väikesed jahikoerad, kes otsivad hiiri, oravaid või jäneseid. ”Ja see koerteplatsil lahtiselt jooksmine – see jooksukiirus on siiani minu jaoks muljetavaldav,” jutustab Liina.
Racheliga on muresid olnud vähe. Saabudes oli puhtusepidamine tal selge, ta ootab rahulikult, kuni söök valmis pannakse, ja alustab söömist alles pärast loa saamist. Üksi kodus olemine talle ei meeldi, aga ta talub seda. Küll aga lööb jahiinstinkt välja, kui ta märkab oravat või – veel parem – jänest; siis tuleb häälekas kilav hääl ja vajadus kohe minema tormata. Ning kasse Rachel ei salli.
Liina rõhutab, et nad jalutavad iga päev umbes 10 kilomeetrit ja kokku on õues ligi kolm tundi – siis on Rachel kodus rahulik ja rahul. Ta lisab: „Kui sulle meeldivad liikumine, loodus ja igapäevased rutiinid, kus koer on justkui parim trennikaaslane, siis sobib see tõug väga hästi. Samas, nagu mu tütar kord ütles: tal on hea meel, et meil on koer, aga ta pole kindel, kas ta ise tahaks omale koera võtta, sest see „paneb elu natuke kinni“. See on aus tõdemus – koer muudab harjumusi ja valikuid.”
Oluline on teada ka Lõuna-Euroopast pärit koerte terviseriskidest, näiteks leishmaniast. See ei ole põhjus koerast loobumiseks, kuid uus omanik peaks teadma, et mõni koer võib olla vaid kandja, mõnel ei avaldu haigus kunagi, mõnel võib see ajapikku välja lüüa. Leishmania on kontrollitav ja tänapäeval hästi jälgitav, kuid eeldab regulaarseid tervisekontrolle ja vajadusel ravi.
Mida saad teha sina, kui Hispaaniast pärit galgode ja podencote saatus sulle korda läheb?
1. Võta endale üks imeline galgo või podenco
Nii Luana, Marina, Lolat kui ka Rachel on elavad tõestused sellest, kuidas hülgamispaigast alustatud teekond lõpeb diivanil, mitte prügimäel. Adopteerimine toimub läbi päästeorganisatsioonide, nagu Galgolekodu, kes vahendavad Hispaania varjupaikade ja Eesti perede vahelist teekonda.
Detsembrikuu jooksul on saabunud või saabumas mitmeid galgosid ja podencosid, seega kui on soov endale armas seltsiline võtta, mine kindlasti vaatama Galgodekodu Facebooki lehte. Huvi korral kirjuta galgolekodu@gmail.com või helista numbril 5646 1060.
2. Paku koerale ajutist hoiukodu
Kristi mõte oli alguses pakkuda hirmunud galgole Lolale vaid ajutist peavarju, kuid ta kiindus koera nii sügavalt, et ei suutnud teda enam ära saata. Samas on üle Eesti mitmeid hoiukodusid, kelle juures peatuvad koerad vaid ajutiselt, et peagi endale päris oma kodu leida. Ka sinul on see võimalus olemas, kui sa ei soovi end pikaajaliselt veel koerale pühendada, vaid katsetada, milline on elu galgo või podencoga.
3. Toeta Katrinit ja tema Galgolekodu algatust rahaliselt
MTÜ Galgolekodu otsib armastavaid Eesti kodusid Hispaaniast päästetud galgodele, podencodele ning vahel sekka ka hoopis kolmandat tõugu koertele. Nende tegemisi saad toetada tehes annetuse MTÜ Galgolekodu EE382200221093344989.
