Jõuluhooaeg on ametlikult käes, mistõttu uuris Prisma tuntud Eesti isadelt, millised on jõulud nende peres. Näitleja ja lavastaja Taavi Tõnissoni peres küpsetatakse piparkooke, sätitakse maja jõuluehteisse, tuuakse kuusk, kirjutatakse ja saadetakse koos lähedastele postkaarte ning käiakse jõulukontsertidel. Lisaks sellele jagab Taavi lugusid oma jõuluajast, näiteks kuidas ükskord nende koer Sohvi osa jõuluroogadest nahka pistis.
Kuigi Taavi sõnul on nende peres jõulude eelne aeg üsna kiire ja intensiivne, sest oma töö eripära tõttu viibib Taavi detsembrikuus kodus üsna vähe, siis muudab see ühiselt koosveedetud hetked väärtuslikumaks. Samas alustatakse jõulude ettevalmistusega umbes detsembri alguses, kui laternates hakkavad põlema küünlad ja riputatakse üles esimesed jõulutuled, et peletada sügise pimedust.
“Iga advent märgib uute ettevalmistuste algust. Abikaasa Katrin on kõigile kudunud jõulusokid, mis igal aastal kindlas kohas ripuvad ja esimese advendi paiku hakkavad meil käima päkapikud, ka täiskasvanutel. See muudab varajased hommikutunnid rõõmsamaks, ärkamise kergemaks ja loob elevust. Umbes nädal enne jõule toome kuuse tuppa ja paneme üles viimasedki jõulutuled.” Kuigi üldiselt tehakse kõike ühiselt, siis on jäetud jõulukuuse toomine ja majale jõulutulede kinnitamine Taavi ülesandeks. “Mina sätin kuuse püsti ja siis ehime koos terve perega.”
Tõnissonide peres on kõige olulisem traditsioon jõuluõhtu ühiselt koos veetmine. Kuna Taavi on pärit suurest perekonnast, siis näeb igaaastane jõulutraditsioon ette, et terve pere koguneb Tartus. “Tavaliselt lõpetan töö NUKU teatris umbes 22. detsembri paiku ja kohe järgmisel päeval sõidame Tartusse minu vanemate juurde. Kui sõiduga ei ole kiire, siis liigume Tartusse teed mööda, mida nimetame “jõuluteeks” ehk siis liigume väiksemaid teid pidi ja seikleme natuke mööda Eestimaad. Kuulame ja laulame autosõidul jõululaule, teeme nalja, ajame juttu. Kuhugi ei ole kiiret ja meeleolu on alati väga mõnus.”
Kuna perekond on aasta-aastalt suuremaks kasvanud, siis ei mahu kõik pereliikmed enam vanematekoju ära ning kogunetakse mõne õe või venna kodus. “Need kohtumised on alati väga soojad. Võtame möödunud aasta kokku, sööme parimat jõulusööki ja jagame kingitusi. Tavaliselt meil jõuluvana ei käi aga ta toob alati pakid ukse taha. Siis saavad pere noorimatest liikmetest päkapikud, kes pakke jagavad ja loomulikult tuleb pakkide lunastamiseks ka mõnda salmi, laulu või muud vigurit teada. Kõige olulisem on siiski, et saame lihtsalt koos olla ja korraks aja maha võtta.”
Kui suured jõulupeod on peetud, siis veedetakse aega kodus, oma perega. “Nii mõnus on ka lihtsalt kodus olla, ennast teki või pleedi sisse kerra tõmmata, koos mõnda head jõulufilmi vaadata ja juua sooja teed, nosida piparkooke, lugeda. Väiksemale pojale loen alates detsembri algusest igal õhtul jõuluraamatuid ja räägime palju päkapikkudest ning jõulude olemusest. Vahel liituvad nende lugemistega ka vanemad lapsed ja siis on alati kohe eriliselt tore.”
Üldiselt on Tõnissonide peres jõulud möödunud sujuvalt. “Paaril aastal on juhtunud, et kuusk on liiga ära kuivanud ja peame poole jõuluhooaja pealt uue kuuse tooma. Viimastel aastatel eelistame nulgu, mis okkaid ei aja ja on pisut vastupidavam. Kord sai meie koer Sohvi pliidi pealt kätte jõuluroad ja pistis osa neist nahka. Aga seegi ei olnud liiga suur õnnetus. Mõtlesime, et olgu siis temalgi pidupäev.”
Perega koosolemine annab energiat kogu aastaks
Taavi meenutab, et kui tema oli laps, siis peeti nende peres nääre. Kui Taavi oli umbes viie-kuue aastane, siis hakati ka jõulupühi tähistama. Mingi perioodi vältel tähistati neid järgemööda – kodus vaikselt jõule ja avalikkuses nääre. Isegi kingitusi jagati mitu ringi. “Mu ema ja isa oskasid need pühad alati eriliseks muuta. Mäletan terve detsembrikuu kestnud ootusärevust ja tohutut rõõmu jõululaupäeva hommikul. Juba mitu päeva varem hakati tegema ettevalmistusi jõululaua katmiseks. Proovisime alati olla sel perioodil head lapsed, mitte omavahel kakelda, olla lahked ja vanematele abivalmis. Alati see muidugi ei õnnestunud, aga just see tunne on meeles, et ma püüan olla parem ja arvestavam. Loomulikult käisid meilgi päkapikud. Küll vist mitte päris iga päev, aga siiski käisid.”
Kuna Taavi isa on bioloog ja suure osa oma elust rännanud mööda loodust, siis on ta kogunud loodusest palju põdrasarvi, millest suur osa oli Taavi lapsepõlvekodu seintel. “Mäletan, et üheks jõulutraditsiooniks oli nende sarvede ehtimine klaaskuulidega, mis tol ajal näisid väga erilised ja väärtuslikud. Kui see karp panipaigast välja toodi, ei julgenud vist küll keegi meist isegi hingata. Isa riputas klaaskuulid sarvede külge aga meie, lapsed, saime neid ajalehepaberist välja võtta ja ettevaatlikult isale ulatada.”
Taavi tõdeb, et kui täiskasvanuks saades ning enne pere loomist kippusid jõulurõõm ja erilisus natuke kaotsi minema, siis koos laste sünniga on jõulutunne tagasi tulnud. “Pean väga oluliseks, et lapsedki tajuksid, kui suur väärtus on perekonnal ning koosveedetud ajal. Nüüd olen ise vastutav, et jõuluvana ikka kingisoovid kätte saaks ja pean olema ka vahetus kontaktis päkapikkudega, et anda neile teada, kas lapsed ikka on olnud piisavalt tublid ja paid. Ma tajun selle vastutuse suurust. Lisaks peab mu vanem tütar juba palju aastaid ühe kindla päkapikuga kirjavahetust, millele ka mina olen natuke kaasa aidanud.”
Paljudes peredes tehakse jõulude ajal ka kingitusi, mistõttu uuris Prisma ka seda, mida võiks oma isale kinkida. Taavi sõnul sõltub kingituste tegemine konkreetsest isast. “Mina olen isale kinkinud raamatuid, teatripileteid, aga variant on ka kinkida iseennast ja oma jäägitut kohalolu ning lähedust. Usun, iga isa peab just seda kõige väärtuslikumaks kingituseks, kui tema lapsed on ühel õhtul aastas kõik temaga koos.”
Koos abikaasa Katriniga ollakse mõlemad seda meelt, et oluline on näha asjadest kaugemale. “Kõige olulisem on just koosveedetud aeg. See annab energiat, tekitab läheduse, kuulumistunde ja annab jõudu ülejäänud aastaks. Püüame ka lastele sisendada, et jõulupühad on eelkõige perega koosolemise ja üksteisest rõõmu tundmise aeg. Kingitused on toredad, aga mitte kõige tähtsamad. Kõige kallim kingitus meile kõigile on aeg.”
